Eesti keeles (EST)По-русски (RUS)In English (ENG)

Ajalugu

Saada link Prindi

Miks me tähistame 2016 aastal põlevkivitööstuse 100 sünnipäeva?

Lapse sünnihetk on tavaliselt väga täpselt fikseeritud. Seda vahel lausa tunni ja minuti täpsusega. Ühe tööstusharu puhul ei ole sünnimoment aga kunagi üheselt määratav. Mida alguseks pidada? Kas mõne dokumendi allkirjastamist või seda, millal töö tegelikult pihta hakkas? Selles mõttes pole meie põlevkivitööstus mingi erand. Ka siin on sünnikuupäeva ja isegi -aastat keeruline leida, kuna kõigepealt peaksime kokku leppima, mida alguseks pidada. Kui vaadata päris kaugele minevikku, siis võib põlevkivitööstuse sünniaastaks pidada 1789. mil Lääne-Virumaal asuva Kohala mõisa omanik avastas, et kohalikud eestlased viskavad kivisid lõkkesse, kus need ära põlesid ja suurt kuumust andsid. Mõisnik Fabian Reinhold Ungern-Sternbergi (1738-1795) vahendusel jõudsid „põlevad kivid“ Peterburi Vaba majandusühingusse, kus nendega tehti keemilisi katseid. Katsete tulemused avaldati 1791. aastal ühingu kogumikus. Seega võime sel aastal tähistada Eestimaise põlevkivi esmakirjeldamise 225. aastapäeva.

Põlevkivi avastamisest kasutamiseni läks tubli 80 aastat. Vahepeal unustati põlevkivi olemasolu ära ja see avastati veel paar-kolm korda. Kuna 18.-19. sajandi transpordiolud olid kehvad, kohalikku tööstust polnud ning ka puitu põletamiseks jätkus, siis suurt rakendust põlevkivile ei leitud. Alles 1870. aasta kandist on teada, et Kukruse mõisnik Robert von Toll (1802-1878) kasutas kuivenduskraavi kaevamisel välja tulnud põlevkivi oma viinaköögi kütmiseks. Kukrusel on see nn Tolli kraav nüüd Eesti esimese põlevkivi karjäärina infotahvliga ära tähistatud. Millal täpselt ja kui kaua parun Toll põlevkivi kasutas on teadmata, kuid miks ei võiks me sel aastal tähistada ka 145. aastapäeva esimese põlevkivikarjääri rajamisest?

Siiski jäid nii Kohala kivipõletamine kui ka Kukruse viinaköögi kütmine lihtsalt esimesteks katseteks, mille puhul me ei saa rääkida põlevkivitööstusest.

Eesti rahvusliku põlevkivitööstuse sünnikuupäevaks võib pidada 25. novembrit 1918, mil insener Märt Raud võttis Eesti Ajutise Valitsuse volinikuna Kohtla-Järve põlevkivikaevanduse saksa okupatsiooni administratsioonilt üle. Sellest kaevandusest sai alguse Riigi Põlevkivitööstus, mis hiljem täienes Kohtla-Järve õlitehastega ning mille teatavas mõttes järglane on tänapäeval Viru Keemia Grupp.

Novembris 1918 võeti küll kaevandused lahkuvatelt sakslastelt üle, kuid alanud Vabadussõja tõttu jõuti kaevandada vaid 7-8 vagunitäie jagu põlevkivi, millest vaid üks vagun jõudis Tallinnasse. Sõja ja tehniliste raskuste pärast algasid tegelikud kaevandamistööd alles 5. mail 1919. Jällegi üks kuupäev, mida võib sünnipäevana tähistada.

Ent Riigi Põlevkivitööstust ei rajatud tühjale kohale. See sünnilugu sai õieti alguse 1915. aasta sõjasündmuste ja karmi talvega. Selleks ajaks oli I maailasõja rinnetel kujunenud Venemaa jaoks väga raske olukord. Saksa väed olid vallutanud Poola ning rinne jõudis Riia alla. Ühtlasi tähendas see, et Petrograd, mis oli sõja algusega niigi jäänud ilma Inglismaalt, Rootsist ja Saksamaalt sisse veetavast kivisöest, kaotas ka Poola maardlad. Kuna Donbass ei suutnud kogu impeeriumit kivisöega varustada, siis kujunes Venemaal, eriti aga Petrogradis välja küttekriis. Kriisi leevendamiseks hakati aktiivselt otsima alternatiive. Siis tuli tsaarivalitsusele jällekord meelde Eesti põlevkivi. On teada, et 1916. aasta jaanuaris arutati põlevkivi küsimust Petrogradi kütteainete peakomitees ja vastav dokument jõudis ka tsaari lauale. Põlevkivi varude hindamiseks ja kaevandamisvõimaluste uurimiseks saadeti Eestisse geoloog Nikolai Pogrebov (1860-1942), kes sellal oli Peterburi Geoloogia Komitee raamatukoguhoidja ja arhivaar ehk praeguses mõttes komitee teadussekretär. Loa rindelähedases Eestis ringi liikumiseks said Pogrebov ja tema lähim kaastöötaja Pavel Krutikov (1885-?) kubermanguvalitsuselt 15. juunil 1916. Esmalt uuriti kaevandamisvõimalusi Kukruse mõisa juures Tolli kraavis. Juulis tehti proovikaevandamisi Järve vallamaja juures, kohas, kus praegu asub selle sündmuse mälestusmärgina vagonett. See ei olnud aga kuigi hea koht ja tegelikult läks töösse karjäär mis rajati Pavandu kõrtsi juurde, s.o. mälestusmärgist rohkem kui kilomeetri võrra Kohtla-Järve vanalinna poole. Nii et põhimõtteliselt asub mälestusvagonett küll õiges kohas, kuid 22 vagunitäit ehk kuni 960 tonni põlevkivi, mis 1916. aasta detsembriks oli kaevandatud, pärines Pavandu karjäärist. Petrogradi küttekriisile need tonnid muidugi leevendust ei toonud, kuid selle põlevkiviga tehtud katsed, Pogrebovi teadmised ning Krutikovi kogemused said heaks aluseks iseseisvunud Eesti põlevkivitööstusele.

Seega on sel suvel tõesti põhjust tähistada Eesti põlevkivitööstuse 100. juubelit. Ent mis kuupäeval täpselt põlevkivi kaevandamine 1916. aasta suvel käima läks, on võimatu öelda.


Mait Sepp
Loodusgeograaf
Tartu Ülikooli Geograafia osakond


Sa asud siin: AJALUGU